Autostumine on aastakümneid teaduslikult mõõdetud halva linnaplaneerimise tulemus, mitte paratamatu nähe, ei Eestis ega mujal

Tallinn planeerib praegu kasvu 450 autolt 650 autole tuhande elaniku kohta. Need numbrid on kirjutatud sisse linna teedeprojektidesse. 

Helsingis on autode hulk 350 autot tuhande elaniku kohta, kesklinnas veelgi vähem. Sarnaselt Tallinnaga kasvab ka Helsingi elanikkond ning sinna suunduvad lähivaldadest ja sadade kilomeetrite tagant inimesed igapäevaselt tööle. 

Kõik autod ei mahu ära, ei parkima ega sõitma. Mitte üheski linnas. Autoliikluse kasv ei ole mitte kellegi huvides. Ka autojuhtide huvides on autode arvu vähenemine linnas: me saaksime sujuvama liikluse kõigile. 

Helsingis langeb tänu linnavalitsuse tööle autode arv järjepidevalt. Rattaga sõidab Helsingis kümme protsenti ja lähiaastail EL-i rahade toel 20 protsenti elanikest. Oslos on rattasadulas 7%, Stockholmis 15% ja Kopenhaagenis üle 60% elanikest. Kikilipsu kujuga kohti jagub kõikides nendes linnades: on saari, on sildu, on kitsaid tänavaid. 

Autostumine ei ole paratamatu ega loomulik. Autoliikluse kasv on teaduslikult mõõdetud nähtus, mille nimi on esilekutsutud nõudlus (i.k. induced demand). See tähendab: kui ehitatakse ainult autodele mõeldud sõiduteid, tuleb rohkem autosid juurde. Ummikud sellest ei vähene. Kui ehitada juurde rohkem kõnniteid, jalgrattateid, arendatakse ühistransporti, saame samal moel rohkem jalakäijaid, jalgrattureid ja ühistranspordikasutajaid. Ummikud vähenevad. See on aastakümneid korduvalt tõestust leidnud nähtus Euroopas ja ülejäänud maailmas. Sellest teaduslikult mõõdetud nähtusest on kirjutanud teiste hulgas endine Harvardi ülikooli õppejõud, praegu MITs linnaplaneerimist õpetav Andres Sevtšuk.  

Teisisõnu, pole olemas autousku: Tallinnas pole teist toimivat alternatiivi, sest linnavalitsus on sedasi meie linna kujundanud. Probleem on tõsine ka rahvusvahelises võrdluses: Tallinn on kiireimini lõhestuv pealinn Euroopas ning autostumine kasvab aastas 5%. Kui peredele pole jäetud muud valikut kui kulutada sissetulekust kuni 30% autole, näeme, et korralike rattateede ning ühistranpordi puudus suurendab ebavõrdsust veelgi.