Kui rattateid ei ole, ei saa ka tõusta igapäevane rattaliiklus
Teinekord võib olla tunne, et ruumi peaks ju Tallinnas rattaga sõitmiseks olema. Näiteks Pirita teel, Nõmmel, Mustamäel, Lasnamäel, Stroomi rannas - nendes kohtades saab rattaga sõita.
Rattateedest ja -liiklusest rääkides on küsimus aga igapäevases liikumises ja perede argilogistika korraldamises: kuidas on võimalik saada rattaga tööle, koju, kooli lapsel ja täiskasvanul. 8- ja 80-aastasel inimesel.
Kui autoga sõidetakse punktist A punkti B, katkestusteta ning võimalikult otse, siis täpselt sama asja on vaja ka rattaga. Jutt on jalgrattast kui igapäevasest liikumisviisist, kui normaalsest Põhjamaa ja Euroopa linna liikumisviisist; jutt ei ole lõbusõidust ega sportimisest.Rattaga ei saa Tallinnas turvaliselt sõita tööle, kooli ega trenni. Selle jaoks puudub nõuetekohane infrastruktuur. "Kergliiklusteed" pole olemas ei Liiklusseaduses ega reaalsuses: turvaliseks ja toimivaks liiklemiseks on kõnnitee, rattatee, rattarada ja sõidutee.
Kõnniteedel sõita ei saa: seal kõnnivad igas vanuses inimesed kiirusel u 3 km/h. Rattasõit tavalise või elektritõukerattaga on kiirusel 10-25 km/h. Kui ka aeglaselt inimestest mööduda, ei ole võimalik kõnniteedel sõites Rattastrateegiat ellu viia: 11% kõigist inimestest ja 25% kooliskäijatest ei hakka sõitma kõnniteedel. Sõiduteedel ei saa sõita, sest seal pole rattaradu või viimase olemasolul on seal kiiruspiirang mitte turvalised 30 km/h, vaid 50 km/h (ehk reaalselt 60-70 km/h). Rattateedel ei saa sõita, sest rattateid ei ole.